KATJA: Mõnikord on tunne, et sa pead nõustuma omaks võtma mingi kindla loomuse. Peamiselt sellepärast, et kõigil oleks lihtsam. Ja sellepärast, et mitte üksi jääda. Et mitte väljapoole jääda. Et mitte võõras olla. Ja mõnikord on jälle tunne, et me kõik elame suures vanglas ja meie süüdistuseks on see, et me ei armasta iseennast. Aga vahel on hea astuda iseenda kohtu ette, uurida asju ja inimesi lähemalt ning tajuda, et tegelikult on inimesed nii kummalised… ja nii keerulised, et nad on tegelikultult ilusad. Võimalik, et vahel isegi mina.